Sutlepa meri

 

Sutlepa meri


Kolm sajandit tagasi oli Noarootsi saar, mida eraldas mandrist kitsas mereväin. Praeguseks täielikult kinnikasvanud merelahe kõige sügavamas osas asub väike järv - Sutlepa meri. Veel Põhjasõja ajal (1715. aastal) pääses Venemaa valitseja Peeter Esimene läbi siinsete kitsaste väinade paatidega Haapsallu.


Nagu teised Noarootsi järved, on ka Sutlepa meri tekkinud maakerke tulemusena. Selliseid veekogusid kutsutakse rannikulõugasteks ehk jäänukjärvedeks.


Sutlepa mere sügavus on ainult pool meetrit. Järve kaldad on ümbritsetud tihedate roostikega, mis vallutavad järjest suurema osa selle veepeeglist. Järve kinnikasvamine on nii märgatav, et selle väiksemaks muutumist näeb inimese silm juba mõne aastakümne jooksul.


Kõige tavalisem kalaliik on siin koger, kes talub hästi talvel jää all tekkivat hapnikupuudust. Sutlepa meri on üks Eesti kalarikkamaid veekogusid.


Lindude kevadrände ajal peatub järvel tuhandeid vee- ja rannikulinde. Siin peatuvad väikekosklad, sõtkad, kühmnokk-luiged, tutt- ja punapea-vardid, laugud ning paljud teised. Aprillis ja mais võib järve kohal lendamas näha sadu väikekajakaid ja mustviireseid. Kevadel on linnuhuvilised Sutlepa merel korduvalt vaadelnud järgmisi linnuharuldusi: väikehuike, habe- ja valgetiib-viirest ning valgesilm-varti. Järve ümbritsevates roostikes pesitseb kolme liiki pütte: tuttpütt, hallpõsk- ja sarvikpütt. Sutlepa meri on ka üks hallhane paremaid pesitsuspaiku kogu Eestis.


Linnuvaatlejatele on siin kaks vaatlustorni, mis asuvad matkaraja alguses.